Reisikiri rahvusvaheliselt matemaatikaolümpiaadilt Torontos

16. - 25. juulini käesoleval aastal toimus Kanada suurlinnas Torontos 36. rahvusvaheline koolinoorte matemaatikaolümpiaad. Kokku osales 73 riiki 412 võistlejaga. Eesti võttis sellistest võistlusest oma koondisega osa 4 korda.

Alljärgnevalt on kirjas minu kui ühe Eesti võistkonna liikme subjektiivsed muljed, tähelepanekud ning mõtted sellest reisist: (NB! Valitseva meeleolu võimalikult täpseks edastamiseks olen jätnud reisil kirjapandud teksti suuremas osas redigeerimata.)

1. päev. 14.07. ;R Hommik algab nagu välisreisidel ikka, Tallinnast. Lennuväli koos uue Boeinguga, mis alles teist päeva reisib.

Pärast paaritunnist pilvedes rappumist jõudsime Hollandisse. Kontrast Tallinna ja Schippoli lennujaamade vahel on suur: esimeses olime saksad uhkel lennukil, aga viletsas lennujaamas; teises olime vaesed idamaalased tavalisel lennukil suures ja uhkes lennujaamas (vähemalt reisijatega suhtlemisel tuli nii välja).

Schippolist sõitsime rongiga Amsterdami. Rongis on 2 korrust, pehmed istmed, kõrval on 100 märgiga tähistatud kiirtee, aga rong paneb autodest üsnagi lihtsalt mööda.

Amsterdam. Muinasjutulinn, kus trammid sõidavad mõlemas suunas mööda ühte (!) rööpapaari. Trammid on sellised , et ratastooliga saab näiteks otse ooteplatvormilt trammi sõita.

Linnas oli meil vaja kõigepealt oma hotelli üles leida. Esimesest 8-st ettejuhtunud inimesest vastasid 7: "Sorry, we're not from Amsterdam."

Lõpuks leidsime siiski oma hotelli, mis tegelikult oli midagi Youth Hosteli sarnast, üles. Toas on 3 kahest nari, 1 nagi ja dushiruum. Ei lauda ega muud mööblit.

Pärastlõunal jalutasime Amsterdamis. Kõigepealt Vondelpark. Roheline oaas keset suurt linna. Inimesed päevitavad, kallistavad, suudlevad, viskavad lendavat taldrikut ja veedavad muidu lõbusalt oma aega.

Muuseumid olid juba kinni. Tänavatel jäi silma see, et teed on praktiliselt ainult jalgratstele. Kui oled autoga, siis ei tohi kuskil liikuda; kui oled jala, siis jääd igal pool ratastele ette.

Oma jalutuskäiguga jõudsime ühe paadisadama juurde ning otsustasime teha tunniajase veereisi mööda Amsterdami kanaleid. HUVITAVAID FAKTE:

  • Kanalid on 3 m sügavad.
  • Vesi on kanalites nii värske, et kalad elavad sees.
  • 3x nädalas lastakse kanalitest 50 106 m3 vett lüüsidega välja & samapalju kuskilt järvest asemele.
  • Kõik majad olid enne ühepereelamud, nüüd on korteritena eraldi inimeste käsutuses.
  • Nagu Tartuski, kipuvad majaalused puuvaiad mädanema, ning on ka viltuseid maju. Neid kutsutakse "Danzing Houses". Kuid neid on vähe, sest majad on nii tihedalt üksteise küljes kinni, et pole lihtsalt kusagile vajuda.
  • Iga maja katuseräästas on konks, mille abil tõstetakse trepist mitteülesmahtuvat mööblit tuppa.
  • Jõe alt minevast tunnelist tohivad sõita ainult autod, jalakäijad ja ratturid peavad kasutama praami.
  • "Twin sisters" ja "Twin brothers" - kaks kõige huvitavamat maja.
  • Luksuslaevadega saab sõita Saksamaale (10 päeva) ja mujale.
  • Paadid, mis seisavad kanalite ääres, on tegelikult kodud, mille eest makstakse veerenti ja kus on üldjuhul sees elekter ja puhas vesi.
  • Linnas on üks suurem ja moodsama välimusega kontorihoone: seda vihkavad kõik.
  • Majaomaniku rikkust vaadati vanasti maja välistrepi suuruse järgi - mida suurem trepp, seda rohkem pidi selle eest maksu maksma.
  • Amsterdami kõige pisem hotell kannab nime "New York". Seal on ainult 4 tuba. P.S. Tähelepanu naised! See hotell on ainult meestele.

2. päev. 15.07.;L Paar moraali tänasest päevast: 1) hommikused seiklused pane juba lõuna ajal kirja, muidu õhtul pole nad enam meeles, eriti kui uued ja huvitavamad peale tulevad; 2) kui oled 1. korda elus Amsterdamis, siis ära kohe esimesel päeval end purju joo. Minul käisid muljed kaine peagagi üle pea. Kuid üritan siiski midagi meelde tuletada.

Kõigepealt VAN GOGHI muuseum. Meelde jäid: suur piletisaba (läks tõsi küll, ruttu), Jozef Israeli "Nothing left", Goghi "Pensionär kepiga" ja Gogaini tehtud Goghi portree. Muidu mulle Goghi kritseldused erilist muljet ei jätnud (vist veidi julmalt öeldud nii kuulsa maalija kohta, kuid mulle meeldivad lihtsalt mõnede teiste kunstnike tööd rohkem).

Hommikuti on tänavad tühjad, seevastu kella 24-st alates on rahvast murdu, 90% turistid, aga Amsterdami ööelust edaspidi.

Järgmine peatuspaik oli meremuuseum, kuhu me pärast eksirännakuid ikkagi kohale jõudsime. Vaatasime filmi "Flying Dutchmanist" ja 17 - 19 sajandil tegutsenud Eesti India Company'st, oli üsnagi huvitav. Pärast käisime laeval, millesarnased tegid 17 - 18 sajandil 8 + 7 kuulisi merereise Indiasse vürtside järele. Näidati ka tolleaegset laevalt laiba vetteviskamise tseremooniat; tõsi küll, ei saa aru, miks seda "laipa" nii mõnitati- ta jäeti nööripidi laeva serva külge pendeldama.

VEEL TÄHELEPANEKUID:

  • Ilm oli Amsterdamis nagu tellitud - öösel sajab ja päeval paistab päike.
  • McDonaldsi restoran müüb Valio omast kõvasti paremat jäätist 50 sendiga (u. 3,5 kr.) moraal: Kuna ka teiste toiduainete hinnavahe eriti suur ei ole, siis oli kodunt toidu kaasvedamine mõttetu.
  • Palju on õhtul paarikesi, sageli must poiss valge pruunikspäevitanud tüdrukuga. Kas tõesti on tõsi ammulevinud kuulujutt valgest tüdrukust - " kes kord musta mehega olnud on, see enam valgete poole ei vaata"?
  • Tänaval on tavaline, et sulle astutakse juurde ja küsitakse: "Do you want some hai?".
  • Autode keskmine sõidukiirus linnas on 70 - 80 km/h, ning see paistab olema kõige ohutum.

Peale muuseumi õppisime matti, pärast õhtu pimedas läksime taas linna vaatama. Targo tahtis ühest ülbitsevast üherattalisel rattal ringikakerdavast tõrvikuid vehkivast klounihakatisest fotosüüdistust teha. Tegigi, aga see sell nõudis talt vastutasuks 10 kuldnat. Targol oli muidugi kahju anda, millepeale mõlemad teineteisele solvudes selja pöörasid. Edasi viis uudishimu meid punaste laternate tänavale. Vastu tulid sildid a' la "Real Fucking on the stage" jne; keegi oli kenad neiud tänava äärde klaaspuuridesse pannud, nagu loomaaias loomi pannakse vist siis näitamiseks. Tantsisid seal puuris diskomuusika saatel ning üritasid vastassoo isendeid ligi meelitada. Mõnel see isegi õnnestus. Edasi küsisid meilt 5 inimest, ega me hashishit ei taha. Tee neile siis selgeks, et me oleme siinkandis unikaalsed isendid - mittenarkarid. Linn on aga tuledes päris ilus.

See jutt tänasest päevast sai küll veidi hüppeline, aga ega päev ise siledam polnud. Pealegi - küll aeg kõik konarused lihvib.

Täna õhtul sain lõpuks aru ka eilsest naljast paadiekskursioonil giidiga. Sellest aga, mis nali see oli, ajalugu siin kirjas vaikib.

4. päev. 17.07.;E Pärast maailmarännakuid jõudsime ikkagi täna kl. 1320 siia, Torontosse. Mis siis, et 22 tundi pärast ülejäänud nelja võistkonnaliiget. Peaasi, et kohal; Pariis ka hästi natuke nähtud, kuigi olime ainult lennuväljal.

Üritan nüüd viimast kahte päeva meelde tuletada. See on küll veidi raske, sest nii sees kui väljas +300 C. Selle kohta öeldakse "COOL", sest viimasel nädalal oli kogu aeg +450 C olnud.

Eile hommikul lasime hotellist jalga, kõndisime paar tundi linnas ning siis läksime lennujaama CHECK IN-i. Sealt aga vastati meile lahke naeratusega: "Your reservation has been cancelled on July the IOth from Tallinn". Jäime talle suurte silmadega otsa vaatama, kuis see ei aidanud. Lennuki juhuslikele vabadele kohtadele mahtusid ainult neli meie võistkonna liiget ja kõik meie asjad (kaasa arvatud näiteks hambahari ja

-pasta). Mina, Mart ja Uve jäime Amsterdami. Kuigi KLM eriti selles jamas süüdi ei olnud, otsisid nad siiski kõiki võimalikke variante, et ka meie lõpuks kuhugi jõuaksime. Jutuks olid lennud via London, via New York ja via Paris, lõpuks jäädi peatuma viimase juurde. Väljalend täna hommikul kl. 730.Vahepeal sõidutati meid (vist 4 tärni) hotelli Barbison Centre, kus meile oli määratud 50 kuldna eest õhtusöök, hommikusöök ja kolm kõigi mugavustega ühest tuba. Toad olid tõesti LUX - väikese ruumi peale 3 telefoni, neist üks WC poti kõrval, teler, raadio, lisaks veel igasuguseid muid asju.

Hommikul kell 5 oli väga meeldiv kuulata telefonitorust: "Good morning, Sir, it's your wake-up call". Kell 545 viidi meid taksoga lennujaama. Paneb imestama, kuidas nad seal sõita suudavad. Takso kiirus kiirteel 140 km/h, see on veel inimmõistuse piirides, aga linnas, 2 m laiusel käänulisel teel, kus ühel pool on kakerdavad jalgratturid, teisel pool teest 20 cm kõrgemal trammitee, sõita 90 km/h, see on küll mulle üle mõistuse.

Lennujaamas tuli igale nadile seletada, MIKS me ilma Prantsuse viisata Pariisi sõidame, keegi ei saanud aru , miks me ilma pagasita teisele mandrile sõidame jne. Kuid 1 tund sõitu aerobuss A310-ga ja olimegi Pariisis. Kahjuks küll ainult lennuväljal, sest olime ilma viisata, oleks tahtnud ka näiteks Eifeli tornis ära käia, kuid ega selleks poleks ka aega jäänud. Bussiga teise terminaali, sealt CHECK IN-I jne., kõik läks kuidagi liiga libedalt. TOO GOOD TO BE TRUE, nagu ikka. Olime juba lennukisse minevas tunnelis, kui äkki viimasele passikontrollile tundusime me liiga kahtlased. 10 minutit küsiti, kuhu ja miks me läheme, kas me tagasi ka tuleme, millal me tagasi tuleme, miks me läbi Pariisi sõidame ja kõige lõpuks hakati kahtlema, kas me passid ikka õiged on. Minu pass võeti ohvriks ja viidi kümneks minutiks kusagile mujale targemate inimeste kätte. Sealt toodi ta tagasi, vaadati veelkord infrapunalambiga, ja siis, 1 minut enne lennuki väljumist ulatati passid meile tagasi ja öeldi malbe naeratusega: "Bon Voyage".

Boeing 747. Lend 7050', kellaaja järgi ainult I050'. Õudselt kitsas oli igatahes.

Tere Kanada! Meil oldi vastas. Lennujaamas oli värske jahe õhk, aga kohalikud räägivad mingist +450 C-st. Lisatakse veel juurde, et täna nii palju ei ole, olevat "Very Cool", ainult +300 C. Uskumatu, aga tõsi. Välja minnes oli tõesti üsnagi palav.

IMO'95 toimub Toronto York Universities. Suur Campus koos igasuguste sportimisvõimalustega. Elame ühestes tubades, korruse peale on WC ja dushid Nagu ma aru saan, on see üliõpilaste ühikas, kuigi Eesti mõistes annab peaaegu et Hotelli mõõdu välja.

Giidiks on meil üks väliseestlane. 22 aastane noormees nimega Mati. Eesti keelt räägib päris vabalt.

Kohe registreerimisel anti meile ka igasugust nänni, muuhulgas 2 T-särki ja 60 dollarit raha siin olemiseks.

Arvuti teel saab kodumaaga rääkida tasuta, telefoni eest peab maksma.

Minu meelest on see nende, kellel kodus arvutit ei ole ränk diskrimineerimine.

Praegu on minu bioloogiline kell 230 öösel, siin on 1930 õhtul. Päike paistab nii eredalt, et vastu päikest on "Zeniidi" valgusmõõdik põhjas. Oleks nagu öö, aga liiga valge on. Pimedas pidi aknast avanema väga ilus vaade Torontole, nagu eile siiasaabunud väitsid. Toas on õnneks konditsioneer, muidu oleks päris leilisauna tunne. Päike lõõmab aknast sisse.

Tänased muljed kolmest erinevast linnast on väga vastuolulised. Kõige sügavama, suurema ja ilusama mulje jättis Pariisi lennujaam koos oma mitmekorruseliste klaastunnelilabürintidega terminalis liikumiseks ja ekstra vooditega nende jaoks, kes peavad lennujaamas ööbima. Kokkuvõttes jäi mulle sellest kahepäevasest sekeldamisest üsnagi hea mulje, ainult et 48 tundi pidin pesemata hammastega olema. Põhjus selleks oli imelihtne: hambahari oli ju kohvris, see aga 6000 km. kaugusel üle ookeani.

5. päev. 18.07.; T * Juba Galileo Galilei ütles, et ilma matemaatikata me kobaksime pimeduses.

Mis on "bunch"? Vastus: lühend breakfast + lunch-st, söögiajast, kus on koos hommikusöök ja lõuna, ehk eesti keeles siis "hõuna".

Oli olümpiaadi avamispäev. Omaette elamuseks oli sõit naisbussijuhtide poolt juhitavate kollaste koolibussidega. Tänavasildid ja liiklusmärgid on paljuski teistsugused kui meil, autosid on tohutult.

Avamisel tuletas iga kõneleja meelde, et "You are the best ..." . Hakka kasvõi isegi seda uskuma. Valgushow ja videoprogramm võtsid sõnatuks. Heli kvaliteet ja valgusefektid ei ole võrreldavad isegi Eesti parimate diskoteekidega. Lõpus jõudis mulle ka see kohale, et ma OLEN IMO-l, kohas, millest ma juba kaks aastat tagasi unistasin.

Tagasi Campusesse jõudnud, läksime ujuma. Basseinis oli kolm rada: üks niisama möllajatele, üks ujujatele ja viimane rada headele ujujatele. Ainult kloori oli natuke liiga palju, aga see nõuab lihtsalt harjutamist. Vetelpäästjad olid kole kenad, hakka kasvõi uppuma.

Millal küll Tartu Ülikool, eriti ühikad nii viisakad välja nägema hakkavad kui siin? Keldris saab pesu pesta, kuivatada ja triikida, esimesed kaks tõsi küll raha eest. Köök on puhas, kõik asjad on terved; kas siin siis tõesti lõhkuda ei osatagi? Kuid ega sellist elamist vist eriti lõhkuda ei tahagi. Kõige rohkem jääb siin silma see, et voodid on siin mõeldud normaalkasvuga inimestele, mitte kääbustele nagu Tartus narva mnt. ühiselamutes.

6. päev. 19.07.; K Esimene võistluspäev. Minul eriti hästi ei läinud, mart, Targo ja Andrei tegid ühe ülesande ära.

Põnev asi on tuletõrjesignalisatsioon: tõmbad kangi ja kuus tuletõrjeautot tõttavad huilates kohale. Nii tehti täna ja eile ilma põhjuseta kokku kolmel korral, mis läks York' i Ülikoolile maksma 3 x $800.-.

Õhtul mängisime belglaste ja leedukatega kossu. Belglasi võitsime, leedukatelt saime haledalt pähe.

Närvi ajab see, et põdrad meist esimesel päeval paremini tegid.

7. päev.20.07.;N Teine võistluspäev. Läks veidi paremini kui esimene. Uve sõnade järgi peaks kokku tulema 6 - 9 punkti.

Õhtul käisime SKY DOME-s pesapalli vaatamas. See on Toronto suurim katusealune hall, mille katus käib ka pealt ära. Sinna mahub istuma umbes 50 000 pealtvaatajat, täna olid kohal umbes pooled. Pesapall mind eriti huvitama ei hakanud, kuid reeglid said lõpuks isegi selgeks ning koos IMO-lastega oli seda energilise eestlasest põhjamaalase jaoks üsnagi aeglast ja igavat mängu päris huvitav vaadata. Lõppseis Kanadalaste ja Ameeriklaste vahel oli 2 - 2 võõrustajate kahjuks.

  • Telefoniga siit koju helistamine on $8,75 esimene minut. Kirves.
  • Omapärane - valgusfoori tuled vilguvad ENNE põlema hakkamist, mitte pärast.
  • Kl. 2300 ajal on tänavad tühjad. Täielik kontrast võrreldes Amsterdamiga.
  • Aga Big Mac hamburger siin Tallinnast kallim ei olegi.
  • Bussis sõitsid meie taga kõrgõstaanid. Üks tüdruk neist paistis küll üsnagi lääneliku suhtlemis- ja eluviisiga olema, veidi kohatu sealt maalt tuleva inimese jaoks kanda lõhkisi teksaseid ning teada peast USA osariikide asukohti.

Torontos on Disney ooper "Beauty and the Beast". Tahaks ka vaatama minna, aga pole vist võimalik.

8. päev.21.07.;R Tulemused käes: Targo 15, Mart ja Andrei 13, mina 9, Ülar 4 punkti ja Marko 1 punkt. Pole väga vigagi, kui arvestada, et tulin siia Eesti võistkonna 6. liikmena ning minu sõit oli viimase minutini küsimärgi all. Kuid paremini oleks võinud ikkagi minna.

Päev oli õudselt tihe, õhtuks võttis üsna uimaseks. Kõigepealt Toronto Science Centre. Sinna sõitsime mööda kiirteed, njahh 4 + 4 rida ühes suunas, 4 + 4 vastu, ja kõik autosid täis. Centre ise paistab väljast remonditav poollagunenud barakk, sisemus oli aga fantastiline. Kahju ainult, et kõigest 1,5 tundi aega oli. Palju jäi nägemata. Saad vabalt sosinal rääkida teise inimesega, kes on sinust 100 meetri kaugusel, kusjuures mingit mikrofoni ei ole. On ainult kaks paraboolantenni, mis heli peegeldavad. Oli kahju, mida mööda sai mägironimist harjutada, oli täielik pilt inimese seedimisest, oli väljas Benzi 1885 aasta auto analoog. Kõige sügavama mulje jättis hübriidinvaliidnaine, ehk näide kõigist "tagavaraosadest" alates kunstrinnast ja lõpetades kunstvarvastega, mida inimesele streikimahakanud loodusliku asemele külge toppida annab.

Edasi sõitsime Sunnybrook Park' I, milles asub Toronto geomeetriline keskpunkt. Jälle pick-up söök, nagu ka homne lõuna. Mulle ausalt öeldes need pidevad võileivatamised ei meeldi. Edward' s Garden jättis väga hea mulje.

Peale seda oli bussituur linnas. Kõigepealt rikaste linnaoosa. Teed olid üsnagi Eesti tasemel, põhjuseks see, et liiga palju uudishimulikke ringi ei sõidaks. Aga meie sõitsime ikkagi. Peatusime ka Toronto Ülikooli juures.

Järgmine peatuskoht oli CN Tower. Kuigi tavalistele inimestele oli järjekord 2 tundi, lasti meid kohe sisse. Meelde jäid ebainimlikult pikad liftisabad, klaasist põrandad ja imeilus vaade. Käisime ära 447 meetri kõrgusel. Torn ise oli 553 m. kõrge.

Edasi viis tee meid Ontario järve äärde. Päris ilus sadam, vees maandusid vesilennukid. Inimesed on üpriski lahked, tulevad pildistamisel appi ja küsivad , kes ja kust me oleme. Mõni isegi teadis, kus Eesti on, mõni pidas meid endise Jugoslaavia osaks.

Sinimustvalge kleepsuga kaelasiltidest on veidi kasu kah, Targo oskas sellega ühe väliseestlase kinni püüda.

Pärast tulime ühistranspordiga York' i tagasi.

9. päev.22.07.;L Canada's Wonderland. Kommentaarid on liigsed. Pea keerleb siiani otsas ning riided on lootusetult märjalt toolileenil kuivamas. Kuid pole viga, homme Niagara juures pidime niikuinii uuesti märjaks saama.

Õhtul pidime olema Eesti Majas, olime aga hoopis Mati vanemate juures kodus. Ei tea, miks Eesti Maja IMO-lasi endale külla ei tahtnud.

10.päev.23.07.;P Niagara juga, Niagara jõgi, mingi kindlus. Päris huvitavad asjad, eriti põnev oli laevaga kose alla sõita.

Õhtul oli Barbeque ja mingis Rocca al Mare taolises kohas Songfest.

11. päev.24.07.; E Kuna hommikusöögi ja kl. 1100 -se brunchi vahel midagi plaanis ei olnud, otsustasin esimese söömaaja sisse magada. Aga kavatsusest oli vähe abi, mingid Housekeeperid ajasid mind kella 9 ajal üles, nemad tahavad linu vahetada.

Lõpetamine oli vägev. Pärast käis äge aadresside vahetamine, kas ma nendest üle ühe ka kunagi elus kasutan, see on iseasi.

Kanadas sõidavad osasi linnaliine IKARUS (sic!) bussid. Tõsi küll, veidi parema väljanägemisega kui meie kollased.

12. päev.25.07.; T Hommikul jõudsin ülespaistetuna kõrva pärast tutvust teha ka Kanada arstibürokraatiaga. Kui nüüd Tallinnast seda raha tagasi ei saa, siis oli see küll lollus. Kuid teisiti võttes, sellise kõrvavaluga poleks tahtnud ka ilma arsti loata lennukisse minna.

13. päev.26.07.;K, VIIMANE PÄEV. Loodetavasti tõesti viimane. Praegu on minu bioloogiline kell 4 öösel, tahaksin magada, aga silmad ei lase. Ega peaksidki - siin Amsterdamis on kell 10 hommikul ning päev alles algamas. Aga mul on UNI ja mul on igav. Siinsed bürokraadid ei lase meid lennuväljalt välja ka, kuigi lennuk Tallinnasse väljub alles kl. 1515.

Minu meelest peaks igas endast lugupidavas lennujaamas olema voodid väsinud lendajatele, eriti kui sellised bürokraadid tööl on. Mul on küll selline tunne, et nad on lihtsalt liiga LAISAD, et 8 passi ära tembeldada.

Kirjutab praegu Eesti suveniirpastakaga ja mõtlen, et vaesed inimesed, kellele me neid pastakaid kinkisime, nad kiruvad vist küll "Eesti toote" maapõhja, kui selline kaubamärk kunagi nende turule peaks jõudma. Põhjus on imelihtne - need ju praktiliselt EI KIRJUTA.

Veel eilsest. Enne lennujaama minekut käisime ära ka Eesti Majas. Kujutasin seda maja küll enne veidi teistsugusena ette, aga see selleks. Seal oldi väga üllatunud, et meiesugune kamp üldse Kanadas on. Tegid meile isegi lõunasöögi välja, mille eest neile suur tänu, kuigi ega kõhtu küll eriti midagi ei saanud. Pealegi, siis kui me Mati vanemate juures olime, oleksime pidanud hoopis Eesti Majas pidulikul õhtusöögil olema, aga tänu kõrgete matemaatikute väga tiheda päevaplaani tippsaavutustele jäi info sellest õhtusöögist tookord kusagil ENNE Eesti Maja toppama. Kes teab, võib-olla oli liiklusummik, või ootab see info siiamaani kuskil valgusfoori taga rohelise nooltule süttimist.

Eesti Maja oli täis silte "Suitsetamine keelatud", aga sealne personal sellest küll eriti ei hoolinud. Ju on nad siis nii rikkad, et iga sigareti eest $5000 trahvi maksta.

Sealt tagasi tulles küsis metroos minu käest keegi vanem daam selges eesti keeles "Kas te olete rootslased?" Vastasin: "Ei, eestlased". Tema omakorda: "See on võimatu, Eestis ei ole nii pikke poisse".

Stjuardesside ja giididega saab ikka nalja. Seekord küsis lennukis üks blondiin KLM-i sinises mundris meilt: "Where are you from"? Vastasin: "From Estonia". Siis kulus paar minutit , enne kui me suutsime talle selgeks teha, kuidas seda ESPANIA sarnase kõlaga monstrumit välja hääldada. Kui see oli selge, siis tuli kohe järgmine küsimus: "What is it?" Vastasin: "It's the name of the country". Selle peale oldi väga üllatunud ja küsiti: "Where is it?" Siis oli tall vaja ka see ära seletada. Pärast kinkisime sellele stjuardessile Eesti pastaka. seda vastu võttes lubas ta esimese asjana Amsterdamis uuelt maailmakaardilt meie maa üles otsida. Edu talle selles.

KUI MINA SUUREKS KASVAN, SIIS PANEN MA TALLINNA JA AMSTERDAMI VAHEL IGA POOLE TUNNI TAGANT LENNUKI KÄIMA, ET TULEVASED IMOLASED POOL PÄEVA UNISTE NÄGUDEGA SCIPPOLI SUURES, KUID NELJANDAT KORDA SIIN OLLES JUBA ÜLIMALT TÜÜTAVAKS MUUTUVAS AERODROOMIS RINGI EI PEAKS UIMERDAMA.

MA TAHAN JUBA KOJU!!!

Veel väike tähelepanek Estonian Airi uue Boeingi ja selle stjuardesside kohta:

Kui me läksime, oli see Boeingule üldse teine reis ning reisi alguses õpetasid kaks stjuardessi meile veerand tundi, kuidas hapnikumaski pähe panna, kust avausest lennukist häda korral välja hüpata ja muudki huvitavat. Täna tagasi tulles kestis see õppetund vaevalt paar minutit.

Kell on 2010 Eesti aja järgi. Lennuk popsatab Tallinna lennujaama rajal maha. Sõidab mööda maad nii suure uhkusega, et paneb lennukist mahatulekutunneli suudmest 5 m. mööda. Tulemuseks on see, et ootame lennukis veel 10 minutit, enne kui mingi sõiduk Boeingit natuke maad tagasi lükkab. Kuid lõpuks oleme siiski oma kodumaa pinnal. Ja ennäe imet - ka kõigi meie kohvrid on edukalt Torontost Tallinnasse jõudnud.

Üks sõna kogu reisi kokkuvõtteks: FANTAST.

Ning soov tulevastele eestlastest IMO-lastele: Selle aasta Eesti informaatikateami saavutus - üks kuld-, hõbe- ja pronksmedal ootab ületamist.

Jõudu teile selleks.

P.S. Meie, 6 IMO-kat Eestist leppisime Toronto IMO'95 lõpubanketil kokku, et IMO'2026 toimumiskohaks on Kääriku.

Autor: Andres Vesilind