Kuigi enamus tõlkeid rahvuskeeltesse (mida lõpuks kogunes kokku täpselt 50) oleksid võinud valmida juba eile õhtuks, ei saanud mitmed liidrid oma tööga veel täna hommikul kella kaheksakski hakkama. Need tõlked, mis valmis olid, riputati meie koosolekuhalli ukse kõrvale üles ning teised said neid kommenteerida. Ootuspäraselt tuli kommentaare üsna palju (kuigi enda kiituseks pean ütlema, et minu tööga jäid kõik rahule, kaasa arvatud matemaatikaolümpiaadide grand old man, Ungari liider Josef Pelikan). Kummalisel kombel aga ei oodanud zürii esimees ära hetke, mil kõik parandused oleksid sisse viidud, vaid tegi täna hommikul kell 9.30 etepaneku kõik tõlked korraga ära kinnitada. Kuna enamus ettepanekuid, mis tähendavad tööpäeva lõppu, lähevad tavaliselt suure häälteenamusega läbi, olidki meil kell 9.32 kinnitatud nii need variandid, mis juba valmis, kui ka need, mida veel keegi seinal näinud polnud.
Kogu loo huumor seisneb selles, et tänaseks päevaks polnud liidrite päevakavas peale tõlgete vastuvõtmise midagi ette nähtudki. Kõigi meelest olnuks loomulik arutada hindamisskeeme, kuid koordinaatoritel on skeemide mustandid ette näidata alles täna õhtul ja nii algaski pärast koosoleku lõppu suuremat sorti jobutamine.
Kuna hotellis pole peale õllejoomise tõesti midagi muud teha ja piljardilauale oli ka tänaseks ilmunud silt ''50000 dongi tund'', oli kõige mõistlikum välja jalutama minna. Fuajees moodustusid spontaanselt 5-6-inimeselised grupid (tuletagem meelde, et me tohime välja minna vähemalt viiekesi) ning mina sattusin kõndima koos soomlaste, lätlaste ja ühe rumeenlasega.
Tuleb tõdeda, et Ha Long on tõeliselt igav linnake. Meie ümbruskonnas on ainult hotellid, rand ja omajagu mustust; veidi kaugemale minnes asenduvad hotellid natuke Vahemeremaade stiilis majadega, rand lõppeb ära ja mustus jääb alles. Kõndisime randa mööda kohani, mis kaardi väitel pidi olema turg, kuid mis lähemal uurimisel osutus odavat plastiknänni müüvate lettide reaks. Seal läksime oma grupiga lahku ja kolasime tunnikese paarikaupa ringi. Minu kaaslaseks sattunud Rumeenia vaatleja selgitas mulle oma versiooni sellest, miks meid üksinda kuskile lasta ei taheta. Ülesannete pärast kardetakse muidugi ka, aga rumeenlase hinnangul on peamised põhjused sotsiaalsed - tahetakse vältida meie kontakte kohalikega, ühest küljest ehk selleks, et vietnamlased liiga palju Lääne hingust ei tunneks, aga pigem selleks, et vältida meie kokkupuuteid kohaliku õitsva seksiturismiäriga. Ha Longi ingliskeelne hüüdnimi pidi väidetavasti olema sin city, kus leidub palju nn ''tai massaazi'' pakkuvaid salonge. Oma tänasel ringkäigul neid meile küll silma ei hakanud, aga ega me paarist tänavast kaugemale ei jõudnud ka.
Vaatamata sellele, et Ha Longi piirkond pidi olema omamoodi vabaturutsoon, kus riik turismi edendamise huvides eraäridele veidi vabamad käed annab, hakkas üldine vaesus silma igal sammul. Mingisugunegi töö käib asja ette, olgu see siis kasvõi puuviljakorviga, postkaartidega või plastikpärlitega mööda tänavat ringikäimine lootuses, et mõni turist ehk midagi ostab. Pea igal tänavanurgal istus ka mõni mootorrattaga meesterahvas, üritades meid oma sõiduriistaga taksotama veenda. Ja kui kundesid parajasti kusagilt ei paistnud, et pidanud rattaomanikud vahel ka paljuks sadulale ja lenkstangile pikali visates silma looja lasta.
|
| Väsinud tööinimene |
Poolteist tundi kuuma päikese all võrdlemisi mittemidagiütlevas ümbruskonnas polnud suurem asi jalutuskäik, nii võibki praegu paljusid liidreid näha mööda hotelli üsna sihitult ringi liikumas. Ega's kedagi, istun ja töötan veel natuke võistlusele valitud ülesannetega.